Taluõu oli ümbritsetud latt-, varb- või kiviaiaga, viimasega eriti saartel ja Põhja-Eestis. Aiad
takistasid loomade pääsemist õuele ja põllule. Lääne-Eestis ja Saaremaal tehti neid ka põldude
ümber ning karja- ja heinamaade vahele. Kuna talude põllud olid seal üheskoos, tehti küla
aiad ühiselt, kusjuures talule tegemiseks määratud aia pikkus olenes põllumaa suurusest.
Aiategemine loeti meeste tööks, kuid kinnitusvitste leotajaiks ja väätide väänajaiks olid vahel
ka poisikesed. Aiad pidid korras olema jüripäevaks, kui kari välja läks. Küla ühisaedu
uuendati umbes iga kümne aasta tagant, parandati aga igal kevadel, kusjuures iga talu
hoolitses temale väljamõõdetud osa korrashoidmise eest. Saaremaal tehti veel ka nn
segaaedu, millel allosa oli kivist, ülaosa aga lattidest või varbadest punutud. Kiviaiad laoti
põllult korjatud maakividest, paerikastel aladel ka paest. Sageli piirati aiaga ka õuelt alguse
saavad karjateed (tanumad). Veiselauda ees oli lattaiaga ümbritsetud karjaaed (tahraid, tahr,
tara), kus suvel söödeti ning joodeti karja. Samuti olid aedadega eraldatud kapsaaiad. Lõuna-
Eestis oli neid tavaliselt mitu ja maa väetamiseks jäeti neist igal aastal üks loomade
karjaaiaks.

Lattaiad tehti kas horisontaalselt või kallakile asetatud roigastest. Esimest moodust (rõhtaed,
rõhuaed) kasutati tavaliselt karjateede, teist õuede piiramiseks. Õueaiad tehti tihedad, et sealt
koduloomad välja ega metsloomad sisse ei pääseks. Eesti mandril üldlevinud kaldlattidest
aia (püstandaed, Kagu-Eestis puulpistüline aid, Saaremaal kurendaid) tegemist alustati
sellest, et meetriste vahedega löödi kaks teivast kõrvuti maasse. Teivaste vahele paigutati
aialatid kallakil asendis üksteise kõrvale. Teivaste kinnitamiseks kasutati vitsseost. Punutud
aedu (Lõuna-Eestis varvuline aid, Saaremaal pistandaid) kasutati nende tiheduse tõttu sageli
õunaaia ümbritsemiseks. Niisugune aed punuti peentest kuuseokstest 20-30 sentimeetrilise
vahemaaga asetatud horisontaallattide vahele. Laualippidest löödud aed on hiline nähtus ja
levis alles käesoleva sajandi algul. Lattaedades olevad aiaaugud (mulgud) olid hädavajalikud
seal, kus aed takistas liiklust (harvakäidavatel teedel põllu- ja heinamaal). Ülekäigukohta
jalakäijatele kutsuti samuti aiamulguks (Saaremaal ka koppel). Et aiast üleronimine oleks
kõrgem, pandi mõnikord kummalegi poolele aia ligidale kivi. Mõnikord löödi mõlemale
poolele aeda maa sisse puuhark ja seoti neile läbi aialattide torgatud puu, millele astumine
kergendas aiast üleminekut. Uuemal ajal on aiaaukude juures kasutaud ka väikesi redeleid
(kartsas, repp).

Õueaial oli tavaliselt kaks või kolm väravat. Väravad tehti ka külakarjamaad ümbritsevale
aiale. Suured sõiduväravad olid paari meetri laiused. Õueaia juurde kuulus vahel peale
sõiduvärava ka väike jalgvärav. Tavaliselt oli suure värava kõrval, harvemini selle sees.
Värava põhitoestiku moodustasid selle külgedel asuvad püstloodis äärepuud, postid (Lääne-
Eestis ka sambad, Saaremaal väravapuud, Põhja-Eestis ka värava otspuud). Viimaste külge
kinnitusid horisontaalselt asetatud väravalatid (Põhja-Eestis latid, Põhja- Eesti rannikualal ka
latipuud, Märjamaal laed, Lääne- ja Kesk-Eestis sõled). Et küllalt pikad ja peened latid
kippusid viltu vajuma, löödi diagonaalselt üle värava erilised põõnad, ristpuud (Põhja-Eestis
ja Läänemaal ka ristsõled). Viimasteks võeti peened varvad. Eriti Loode-Eestis on olnud ka
ühe diagonaalselt paigutatud ristpuuga väravaid. Lisaks kirjeldatud ristpuudele on värava
keskkohale kinnitatud püstloodis veel üks õhuke latt, nn püstpuu. Selle ülesanne oli samuti
nagu ristpuudelgi värava konstruktsiooni tugevdamine. Püstpuu alumine ots löödi väravaga
ühetasaseks, ülaosa oli vahel, eriti Loode- ja Lääne-Eestis, profileeritud. Sellele anti ümar,
südame või rombi kuju. Südamekujulise püstpuuotsaga väravaid leidus eriti Loode- Eestis ja
Saaremaal. Tavaliselt esines püstpuu neil väravatel, millel olid ka ristpuud. Enamasti oli
väraval üks püstpuu, mõnikord on neid olnud ka kaks-kolm, kusjuures nende ülaotsad olid
vahel kaunistatud.

Allikas: Tamara Habicht. Rahvapärane arhitektuur. Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum Eesti
rahvakunst II Kirjastus Kunst, 1977 Tallinn

Vanu pilte erinevatest aedadest Märjamaa kandist